Erasmusega Portugalis

Jäänud on veel õhtusöök, mis lõhna järgi tundub sama söödav tulevat kui hommikune. Porukas on endiselt sama segane ja kõnnib ringi pilv pükstes. Diana ja Heikki - hügieen on siin ilmselgelt üle hinnatud ja seega täiesti tundmatu mõiste. Leptospiroosi ja toksoplasmoosi hankimine käiks soovi korral sekunditega 🙄. Täna toimusid grupidünaamika kasvatamisega seotud tegevused, selline sotsiaalne loodet nagu minapidi ka kogu tralli kaasa tegema. Energizerid pole endiselt ega saa minu lemmikuteks, tänu päevajuhtidele sai need üle elada. Mehed teavad ja oskavad. Mõni pilt ka -mis siis ikkagi on õppimine läbi illustreerimise ja korraks hüppasime kõrvalt avale kohvipoodi ka.

Sellest siin saab paastulaager! Ma ei ole mõni, kes topsi sisse sülitab, aga midagi nii kurba ja ahastamapanevat, kui eileõhtune lahkelt meile jäetud toit pole ma ammu näinud. See oli puhas hea tooraine raiskamine! Koht ise on nunnu, aga ma ei kujuta väga hästi ette, kuidas alates 2.10 siin 80 illustraatorit hakkab ringi sebima. See on tudula. Minu ennustused norskamine pihta läksid täide 😁. Peamaja on armas vana majake. 

Crazyknitter itele - Karbonzi vardad nr 1.75 on kuulutatud igati pardakõlvulisteks, ni ei pea käed tunde tühjalt kõhu peal olema. Kui muud sellest projektist ei saa, siis kolm paari uuskasutuslõngast sokke WFAC2020 müügiletile küll. Esimesele sokile lõin vardad sisse 10.45, Londonis näitan, kui kaugele jõudsin 😁 Ei jõudnud kuigi kaugele, neli korda alustasin. Sest - säärest alustades jääb kole, varbast alustades 10+10 silmaga on kole. Nüüd Stanstedis Porto lendu oodates pusib edasi.

Peaaegu täna on juba eile. Lennu- ja rongiplaani vaadates hakkab tekkima kerge peapööritus - korraldajad korjavad kusagil Estarrejas rahvast peale kell 16, 18 ja 20. Meie lend jõuab Portosse 18:35, kusiganes see Estarreja ei ole, seal oodatakse meid 20.00. Kaardil näeb see üsna paha välja. Päevaplaan hakkab välja nägema üsna monotoonne, aga siit on vast lihtsam vaadata, kui erinevaid kaustu lapata.

Heh, nagu tavaliselt hakkab tekkima reisieelne ärevus. Mitte, et ei teaks, et hakkama ei saa, aga selline pisut peaaegu häiriv kõdi ikka. Juba pühapäeval saab näost näkku ära nähtud 23  Youth Education Through Illustration Training osalejat Portugalist, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Itaaliast ning Johanna-Karola jällenäen ma juba varem ära, meie siis vehime Eesti lipuga. MIs omakorda toob kaasa rõhulanguse maos - kas kaasa tuleb võtta Eesti lipp ja kas ka seekord on kohustus teha intercultural night ? Kokkasid seekord pole, on vananev graafiline disainer, tulevikuarhitekt ja noor keraamik – kõik sellised kerged nohikopsikud, et nt Itaaljamaa inimesed arvavad meid talveunes olevaks. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega – marvan, et hea mõte kasutada tudumiseks ühistuba saab esimese õhtuga augud sisse norsatud, kui auväärne vanaiminene minu isikus end unele sätib. Ülejäänud saavad end naridel vasakule ja paremale rullida ja oodata, et hommik rutem tuleks. Kunagi sai j

Khm, värskete või siis ehk nüüd mitte nii värskete tööde otsingul leidsin ka 2017. Art Drop Day jaoks tehtud suure kala pildi. Kui Elu Õis, kelle sünniaasta on 2006, umbes kaheselt või tsimmaruke peale rohkem rääkima ja maailma mõtestama hakkas, rääkis ta mulle loo, kuidas inimesed maailma tekkisid. Pikk lugu lühidalt – ühesõnaga, mingil hämaral põhjusel ujus ühe maa randa suur kala, no ikka väga suur. Kui see kala suu lahti tegi, kõndisid tema kõhust välja inimesed, kes seal maal elama hakkasid. Natuke on see lugu sarnane mõnede aborigeenide loomislooga, aga kindlasti pole ta seda minu käest kuulnud, veel vähem titterina lugenud. Hakka või arvama, et kui ma 2006 enne tema sündi padurasedana Austraalias vibulaskmise MM-il osalesin ja pärast seda väikese kultuuritripi tegime, hakkas lugu talle läbi kõhunaha külge. Visuaalselt on see mõte võibolla sarnane Kreutzwaldi/Reindorffi põhjakonnaga, aga mulle meeldib väljatulemise mõte rohkem kui sisseminek – ikka parem väljas kui sees 😁 Pilt

Heldeke. Lugemisoskus on saadanast, sest see ei lase rahuolu ja mugavuse lainetel loksuda. Infopaki lugemine tõi lagedale uue palve: võta kaasa USB vms, et näidata teistele oma töid. Api-api, mu viimased päriselt käsitsi tehtud asjad on 2017 kunstipeidupäevaks tehtud joonistuste jupid, enne ja pärast seda on kogu kola läinud ju ikka ja ainult digitaalsena üles ja selga ja paberile. Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017.  Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017.  Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017.  Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017. 

29.09 lähen ma koos Johka ja Karolaga Portugal poole lendu, kus meid ootab kolmandat korda toimuv illustraatorite festival Yeti – youth education trough illustration . Mis täpselt tulema hakkab, sellest on vähemalt mul üsna ähmane ettekujutus - infopaki lugemine on olnud lünklik. Kui youth ja kui education ja kui illustration . Maailma ilusamaks joonistamine saab toimuma Branca´s (Albergaria-a-Velha) ja kogu see ilu, mis me seal loome, saab 7. oktoobri hommikuks üles pandud Ema Ribeiro galeriisse Ó!Galeria. Lisaks kureerivad kogu selle ilu loomet veel Cozinha Gallery ja Fine-Arts Faculty of the University of Oporto. Igatahes - ma olen juba pikemat aega ajaga tülis – kord tundub teisipäev nagu reede ja siison kolmapäev esmaspäeva moodi. Pidin peaaegu juba täna hakkama seljakotti pakkima, aga siis selgus, et minek alles järgmisel pühapäeval. Terve 22. 09 nagu maast leitud! Oo, kui palju selle 24 tunniga jõuab ette võtta! Portugali saadavad meid Tallinna Teeninduskool ja Avatud Üh