Erasmusega Portugalis

Mõlemat 2019. aasta Portugali trippi jääb illustreerima The Caveri  graffiti. Yeti -projektis viis ta läbi töötuba ja loengut, SDGL oli taaskohtumine tema töödega. Mida siis tema kohta öelda? Hügieenimajakese sein pärast The Caveri külastust Murutallu Kõigepealt - klassikaline kunstiharidus ei jookse mööda külge maha ka tänaseks Põhja-Portugalis populaarsust ja festivalikutseid nautival sõltumatul kunstnikul. Olles oma lennu parimaid noori graafilisi disainereid, kuulisid ööd ja hing juba õpingute ajal tänavakunstile. Täna leiab tema töid vist küll igas Porto-piirkonna linnas ja linnakeses - Portos, Aguedas, Estarrejas, Aveiros. Kõiki tema töid iseloomustab äratuntav käekiri - mustade piirjoontega puhastes kontrastsetes toonides joonitused. Tema enda sõnul - ükskõik kuidas ta ei alusta, ikka jõuab töödesse ka üks punase ninaga natuke joodiku moodi mees :D Oma töödes peab ta kinni kahest printsiibist - vältida tüüpilisi tähtedest koosnevaid kompositsioone ja mitte kunagi joonistad

Eilne õhtu tõi meid vanajumala selja taha – Águedasse , Aveirost veel edasi, kaardil alla ja vasakule. Siia saab rongiga umbes kaks korda päevas. Üks kahest projekti korraldavast ühendusest  Psientifica Anast tuli meile Porto lennujaama vastu ja koos itaallaste Sara ja Matteoga veeretati meid kohale. Itaallaste saatvaks organisatsiooniks on Il mio lavoro . Portugalist liitus projektiga veel Mindset . Linna suurimaks ja silmatorkavaimaks sümboliks on pealt 25 m kõrgune kolejõuluvana. tundub, et kogu linn lustib teemaga kaasa. Piirkondlik hitt on miskine vihmavarjuteema. Juulis toimub tohutu festival, kus tehakse vihavarjuteemalist performantsi ja tänavakunsti. Oktoobri projektist tuttav The Caver on siingi joonistamas käinud - puhas rõõm. Meid majutab vanalinna kitsukesele tänavale kahe akna laiuselt vaatav hostel XPT , mille naabermaja on aja jooskul kadunud ja selle müürijäänukile on maailitud kaheksa pahurat ja ilmselt igavesti rändavat juuti. Väga nunnu. Yeti-projektig

Jälle Portugali, jälle Porto poole. Seekord on lõppsihiks Águeda ja teemaks SDG labs. Ma tunnen juba isegi, kuidas mu vanunud ja väsinud põhipädevused toetamist ja täiendamist vajavad. Kahe kuu tagused illustraatorikompetentsid on kenasti kaasa pakitud ja ainult ootavad laialilaotamist. Ees ootab kaks ja pool päeva haridusraamistiku loomist Portugali ja Itaalia partneritega. Loodetavasti jõuab veel  uuesti ka DaTerrasse ja maailma ägedaimasse sardiinikonservipoodi Casa Oriental / Sardine´s Paradise . Esialgu tuleb veel oodata lendu Frankfurti.

Yeti-T noortevahetust võõrustanud Quintas das Relvas on maakeeli murutalu või rohufarm Calçada das Relvases, Branca külas, Portugalis. Kohta peavad maailikunstnik ja tegevusõpetaja, kes on oma kandvaks agendaks võtnud säästliku eluviisi. Quintas das Relvases propageeritakse permaaiandust ja teraapialoomade kasvatamist, korraldatakse noortevahetusi, kunstiprojekte, pakutakse majutust ökohostelis, kasvatatakse paberitpuiduks eükalüpti. Päris oma allikas. Selle vesi on ülihea - maitselt ja muudelt omadustelt. Allika paneel on pärit aastast 1789, jälle üks mõnus ajast puretud liivakivitükk. Peamaja on pärit 18. sajandi lõpust. Mõnusad jämedateralisest liivakivist raiddetailid ja aastakümnetega lohkukäidud trepiastmed :) Yeti illustraatorite projekt liugles ökolainel algusest peale - kohe sisseregamisel saime igaüks korraldajate poolt punase plekk-kruusi, mille sai personaliseerida ja mis oli kogu sealviibimse ajal ainsaks nõuks, millesse jooke serveeriti. Ärakaotamine omal v

Jälle jutupunktidena: Põgenemisplaan Pardakaardid Tagadisidering Mida teha eitava vastusega Must pesu kohvris  Takso hommikuks

Ülilühidalt: Palju ootamist Porto Da Terra Vanalinn Ogaleria Faculty of arts Sekkarid Yesterday Ei ühtegi taksot

Yeti saab läbi ja avati ühtlasi naabruskonnale. Et üritus saaks viisipäraselt toimetatud, siis natuke maalitud kehade liikuvat ilu ka, seda küll FB kontol, siia nii suur fail ei mahu. Hilisema meeleolumussi ka eest seisis Sam hea - see mees on nagu nullkulu Hunt Kriimsilm. Kulud on nullis siis tema poolt vaadatuna. Avamisperformance video siin . Igaüks annab tähenduse vastavalt oma teadmistele ja rikutusele :D

Catarina Sobral pikkis kuulajate pead täis astrofüüsikat, sel teemal on ta teinud koostööd ka Teatro Maria Matosega, kus toodi lavale vahva distsipliinide piire kompav etendus maailma loomisest väikelastele, vaata siia , ma tahan kaaaaa! Uh, tänasega said raamatustamise töötoad läbi - pisut pikale venis. Hää meel on, et uuesti tuletati meelde leporello formaat - seda sai viimati teadlikult tehtud iidam-aadam 30 aastat tagasi. Mitte nii teadlikult vast vähem kui aastapäevad. Praegu on graafikute-illustraatorite müügiletid avatud kohalike jaoks, keda eriti pole. Müügil on igasugust ülehinnatud pudipadi, graafiliste lehtede seeriate tagumisi otsi jms. Müük vist nagu väga ei edene, kõik tahavad müüa ja mitte keegi osta. Väike performants on ka tulemas. Homme päev toob kaasa Porto külastuse - me tahaks siit juba enne kukke ja koitu punnu panna. Portveinimuusjum, Sigatüüka raamatukogu eeskuju jms kohad vajavad vaatamist. Ja liha ja jogurtit tahaks ka. Viimane töötuba rühmatööna

Päeva tegijateks Ana Bustelo ja The Caver . Viimane maalis eile ära vetsumaja otsaseina ja nüüd on kõigil ootus, et õhtuseks töötoaks saab olema teiste seinte võõpamine. Saadanasaadana külm on. Sokid, mis olid WFAC2020 letile mõeldud, tuli endal jalga vedada. Varbavahedega ei kannata enam tallata. Eile pakuti meeleolumussi ka - päris lahe eletroonikuteduo toimetas, DJ George Silver nimeks. Natuke Puuluup, natuke Kraftwerk, natuke rikkis antenniga vastuvõtja ja hästi palju TTÜ maskiball "Metslased". Täna tuleb uus reiv, muusikainimesed on juba kohal. Eilne pidu lõppes kahe paiku, kell kaheksa hommikul ei tahtnud päike kuidagi tõusta. Ana töötuba oli pisut verevaene, praegu toimuvas TheCaveri omas läkski graffiti tegemiseks. Ta on lahe tüüp, oma tööeetikaga ja väga mõnusa esteetikaga. Selle peale peaks Härjapea elektrikasti ära värvima - mingi sügelevate sõrmedega tegelane on seda juba sodinud. Et teeks parema.

Siit Johanna varasemad tööd.

Täna on festivaliosa teine päev, kõnelejad-töötoatajad pisut nõrgemad kui eile - Laura Kientzler ja Carolina Celas. Natuke nagu ühe-raamatu-tegijad, aga õppida on neiltki. Töötoad seotud metsa, puude ja looduse tajumisega - päris vahvad ja vajavad mõnes maalilaagris kordamist. Esimene paar sokke on valmis ja kuivab. Leiaks mõne suurejalgse ka, kellele need parajad on. Täna peaks õhtul olema pidu-pidu, õhinat ja lille on õhus küll. Usin tantsuharjutamine ja showbarmenitrikkide proovimine käib.

Tänasega algasid maalima ilusamaks joonistamise tegevused. Hommikuti on kaks kahetunnist jututamist, päälelõunal viivad samad esinejad läbi töötoad. Esimene rääkija on Nicolau , teise poole teeb Ana Pez . Mõlemalt olen juba vahvasti paar impulssi saanud, mida ei jõua ära oodata, et saaks ära vormistada. Hirmkahju on, et kusagil kellelegi kompatunde praegu anda pole - Päälelõuna seda töötoad andsid kaks lahtijoonistamise nõksu, mõlemaid tahaks kohe kellegi peal katsetada. Praeguse tunnimahu juures selliseks lustis sega ei jää. Ja Sam - temast ei saa üle ega ümber. Keetis esimese tööta ajal maalima parimat Bretooni karamelli.

Tänane päev algas energeeritamisega emotsioonide reflekteerimise teemal. Bogdan ja Alvaro on umbehead fastsilitaatorid, nutt tuleb kadedusest peale. Pärast emotsioonide sirgeksrääkimist läksime peaaegu hääldamatu nimega kõrvalkülla eelmise aasta festivali näitust avama. Hea portveiniga võib avada ükskõik mida 😁. Päälelõuna magasin ma lihtsalt maha, nii et refleksiooniringis istusin vesi suus. Samal ajal minu põõnamisega jõudis siia kohale veel umbes 60 illustreerimishuvilist. Hommikulaulas prantsuse ja hispaania esinejatega rääkides küll mingit vau-tunnet ei tekkinud. No sellised ühekülgsed ja oma pea sisse ära eksinud. Kõige ägedam tüüp Erasmuse-pundist on Sam - ta on nagu sõõm värsket õhku. Sami nina on ka pildile jäänud

Künkad-mättad, künkad-mättad. Pealkiri ei saanud ka üldse originaalne. Tänane päev algas vihmasajuga, mis lõunaks end üsna ilusaks klaariks. Grupiprotsesside ehitamine jätkus mürinaga osade osalejate vastuseisust hoolimata. Hommikuseks ampauks oli 23 osaülesandega "missioon impspossible", sealt edasi lippude joonistamine üksi, paaris ja neljakesi. Lõunaks oli mõnel nahk üsna villis ja paadiehitus ei edenenud ühestki otsast, laavaväljalt põgenemise mängust rääkimata. Natuke rohkem päristööd ja vähem mängu annaks protsessides sama tulemuse, aga midagi saaks päriselt tehtud ka. Homme jätkub sama trall, korraks käime kõrvalkülas näitusel.

Jäänud on veel õhtusöök, mis lõhna järgi tundub sama söödav tulevat kui hommikune. Porukas on endiselt sama segane ja kõnnib ringi pilv pükstes. Diana ja Heikki - hügieen on siin ilmselgelt üle hinnatud ja seega täiesti tundmatu mõiste. Leptospiroosi ja toksoplasmoosi hankimine käiks soovi korral sekunditega 🙄. Täna toimusid grupidünaamika kasvatamisega seotud tegevused, selline sotsiaalne loodet nagu minapidi ka kogu tralli kaasa tegema. Energizerid pole endiselt ega saa minu lemmikuteks, tänu päevajuhtidele sai need üle elada. Mehed teavad ja oskavad. Mõni pilt ka -mis siis ikkagi on õppimine läbi illustreerimise ja korraks hüppasime kõrvalt avale kohvipoodi ka.

Sellest siin saab paastulaager! Ma ei ole mõni, kes topsi sisse sülitab, aga midagi nii kurba ja ahastamapanevat, kui eileõhtune lahkelt meile jäetud toit pole ma ammu näinud. See oli puhas hea tooraine raiskamine! Koht ise on nunnu, aga ma ei kujuta väga hästi ette, kuidas alates 2.10 siin 80 illustraatorit hakkab ringi sebima. See on tudula. Minu ennustused norskamine pihta läksid täide 😁. Peamaja on armas vana majake. 

Crazyknitter itele - Karbonzi vardad nr 1.75 on kuulutatud igati pardakõlvulisteks, ni ei pea käed tunde tühjalt kõhu peal olema. Kui muud sellest projektist ei saa, siis kolm paari uuskasutuslõngast sokke WFAC2020 müügiletile küll. Esimesele sokile lõin vardad sisse 10.45, Londonis näitan, kui kaugele jõudsin 😁 Ei jõudnud kuigi kaugele, neli korda alustasin. Sest - säärest alustades jääb kole, varbast alustades 10+10 silmaga on kole. Nüüd Stanstedis Porto lendu oodates pusib edasi.

Peaaegu täna on juba eile. Lennu- ja rongiplaani vaadates hakkab tekkima kerge peapööritus - korraldajad korjavad kusagil Estarrejas rahvast peale kell 16, 18 ja 20. Meie lend jõuab Portosse 18:35, kusiganes see Estarreja ei ole, seal oodatakse meid 20.00. Kaardil näeb see üsna paha välja. Päevaplaan hakkab välja nägema üsna monotoonne, aga siit on vast lihtsam vaadata, kui erinevaid kaustu lapata.

Heh, nagu tavaliselt hakkab tekkima reisieelne ärevus. Mitte, et ei teaks, et hakkama ei saa, aga selline pisut peaaegu häiriv kõdi ikka. Juba pühapäeval saab näost näkku ära nähtud 23  Youth Education Through Illustration Training osalejat Portugalist, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Itaaliast ning Johanna-Karola jällenäen ma juba varem ära, meie siis vehime Eesti lipuga. MIs omakorda toob kaasa rõhulanguse maos - kas kaasa tuleb võtta Eesti lipp ja kas ka seekord on kohustus teha intercultural night ? Kokkasid seekord pole, on vananev graafiline disainer, tulevikuarhitekt ja noor keraamik – kõik sellised kerged nohikopsikud, et nt Itaaljamaa inimesed arvavad meid talveunes olevaks. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega – marvan, et hea mõte kasutada tudumiseks ühistuba saab esimese õhtuga augud sisse norsatud, kui auväärne vanaiminene minu isikus end unele sätib. Ülejäänud saavad end naridel vasakule ja paremale rullida ja oodata, et hommik rutem tuleks. Kunagi sai j

Khm, värskete või siis ehk nüüd mitte nii värskete tööde otsingul leidsin ka 2017. Art Drop Day jaoks tehtud suure kala pildi. Kui Elu Õis, kelle sünniaasta on 2006, umbes kaheselt või tsimmaruke peale rohkem rääkima ja maailma mõtestama hakkas, rääkis ta mulle loo, kuidas inimesed maailma tekkisid. Pikk lugu lühidalt – ühesõnaga, mingil hämaral põhjusel ujus ühe maa randa suur kala, no ikka väga suur. Kui see kala suu lahti tegi, kõndisid tema kõhust välja inimesed, kes seal maal elama hakkasid. Natuke on see lugu sarnane mõnede aborigeenide loomislooga, aga kindlasti pole ta seda minu käest kuulnud, veel vähem titterina lugenud. Hakka või arvama, et kui ma 2006 enne tema sündi padurasedana Austraalias vibulaskmise MM-il osalesin ja pärast seda väikese kultuuritripi tegime, hakkas lugu talle läbi kõhunaha külge. Visuaalselt on see mõte võibolla sarnane Kreutzwaldi/Reindorffi põhjakonnaga, aga mulle meeldib väljatulemise mõte rohkem kui sisseminek – ikka parem väljas kui sees 😁 Pilt

Heldeke. Lugemisoskus on saadanast, sest see ei lase rahuolu ja mugavuse lainetel loksuda. Infopaki lugemine tõi lagedale uue palve: võta kaasa USB vms, et näidata teistele oma töid. Api-api, mu viimased päriselt käsitsi tehtud asjad on 2017 kunstipeidupäevaks tehtud joonistuste jupid, enne ja pärast seda on kogu kola läinud ju ikka ja ainult digitaalsena üles ja selga ja paberile. Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017.  Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017.  Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017.  Anu kunstipeidupäeva pilt. Rasvakriit akvarelliga, 2017. 

29.09 lähen ma koos Johka ja Karolaga Portugal poole lendu, kus meid ootab kolmandat korda toimuv illustraatorite festival Yeti – youth education trough illustration . Mis täpselt tulema hakkab, sellest on vähemalt mul üsna ähmane ettekujutus - infopaki lugemine on olnud lünklik. Kui youth ja kui education ja kui illustration . Maailma ilusamaks joonistamine saab toimuma Branca´s (Albergaria-a-Velha) ja kogu see ilu, mis me seal loome, saab 7. oktoobri hommikuks üles pandud Ema Ribeiro galeriisse Ó!Galeria. Lisaks kureerivad kogu selle ilu loomet veel Cozinha Gallery ja Fine-Arts Faculty of the University of Oporto. Igatahes - ma olen juba pikemat aega ajaga tülis – kord tundub teisipäev nagu reede ja siison kolmapäev esmaspäeva moodi. Pidin peaaegu juba täna hakkama seljakotti pakkima, aga siis selgus, et minek alles järgmisel pühapäeval. Terve 22. 09 nagu maast leitud! Oo, kui palju selle 24 tunniga jõuab ette võtta! Portugali saadavad meid Tallinna Teeninduskool ja Avatud Üh