Eilne õhtu tõi meid vanajumala selja taha – Águedasse, Aveirost veel edasi, kaardil alla ja vasakule. Siia saab rongiga umbes kaks korda päevas. Üks kahest projekti korraldavast ühendusest Psientifica Anast tuli meile Porto lennujaama vastu ja koos itaallaste Sara ja Matteoga veeretati meid kohale. Itaallaste saatvaks organisatsiooniks on Il mio lavoro. Portugalist liitus projektiga veel Mindset.
Linna suurimaks ja silmatorkavaimaks sümboliks on pealt 25 m kõrgune kolejõuluvana. tundub, et kogu linn lustib teemaga kaasa. Piirkondlik hitt on miskine vihmavarjuteema. Juulis toimub tohutu festival, kus tehakse vihavarjuteemalist performantsi ja tänavakunsti. Oktoobri projektist tuttav The Caver on siingi joonistamas käinud - puhas rõõm.
Meid majutab vanalinna kitsukesele tänavale kahe akna laiuselt vaatav hostel XPT, mille naabermaja on aja jooskul kadunud ja selle müürijäänukile on maailitud kaheksa pahurat ja ilmselt igavesti rändavat juuti. Väga nunnu.
Yeti-projektiga alanud toiduõudus kestab natuke leebemal moel edasi. Päriselt ka – see kole tärkliserantidega supp ongi tavapärame ja kohustuslik igal lõunal. Ootused kalatoidule olid kõrged, aga lõunane lõhe oli kiisa kombel luid täis ja unustatud hommikul ahju - midagi nii kurba ja kuiva annab süüa.
Hää, et lõunale järgnes maailma parim cappucino koos pateles´iga. Diva on üks toreda kondiitriga kohvikoht! Amps nende juures vähemalt päästis pealelõuna – K2 riskianalüüs vajas veel sirgeksrääkimist.
